Imbi Paju järelhüüe Mark Rõbakile - MARK RYBAK gone

Hüvasti, Eesti juudi muuseumi looja, mäluurija, kultuurisaadik Iisraeli ja Eesti vahel Mark Rõbak 

08.03.1945 - 06.03.2018

6.märtsi hommikul räägime kirjanik Igor Kotjuhiga telefoni teel Eesti kultuurist, vene vähemuste ja juudi vähemuste kultuuridest selle kultuuri pusle osana. Ma luban Igorile, et sel kevadel, kui Mark Rõbak, Eesti Juudi muusemi looja, Iisraelist Tallinna oma Eesti koju saabub, ma kindlasti tutvustan neid kahte säravat Eesti kultuuride saadikut. Õhtul helistab Igor, et on tulnud teade, et Mark on just sama hommikul oma kodus Tel Avivis lahkunud manalateed.

24. veebruaril Eesti juubeli päeva hommikul olen saatnud Markile e-kirja: "Kallis Mark, palju õnne Eesti juubeli puhul ja aitäh selle riigi mälu taastamise eest." Mark vastab mulle samaga, aga kirjutab et ei jõua rohkem kirjutada, sest on haige. Nüüd on kallis sõber ja mõttekaaslane on lahkunud, kuid lahkunud on ka Eesti kultuurile asendamatu inimene, alles on aga tema loominguline vaim ja vaimsus.

Mark Rõbak (8. märts 1945 - 6. märts 2017) jääb Eesti kultuurilukku Eesti juutide  kultuuri ja mälu kogujana ja selle asetajana Eesti kultuuri ja maailma kultuuri konteksti. Tänu Marki tööle teadvustame täna, et ajal, mil Hitler tuli Saksamaal võimule, avati Tartu Ülikoolis juudi keele ja kultuuri teaduskond, mis sai maailmas palju tähelepanu. (Selline oli olnud siiani vaid Oxfordi Ülikoolis). Tänu Markile oleme avastanud, et Eestis on sündinud maailmakuulus arhidekt Louis Kahn või et maailmakuulsa fotograafi Annie Leibovitch ema oli Eestist pärit modernse balleti tantsija. Marki töö on aidanud meil leida üles Leo Ginovkeri, šokolaadivabrikandi, kes on tänaseks vanem kui Eesti vabariik jne.

Mark on leidnud arhiividest üles rahvusvahelise juutide ajalehe The Jews Chronicles, kus on juttu suurepärasest vähemuspoliitikast 30ndate Eestis, juudi rikkast kultuurielust, kultuuriautonoomiast, raamatukogudest. Marki tööd ja tegemised on inspireerinud tavalisi inimesi, teadlasi, kultuuriinimesi ja diplomaate. Ta jätkas selle müüri ladumist, mille oli valmistanud ette kirjastaja ja juudi kultuuriseltsi üks taastajaid, kadunud Elhonen Saks või särav Avi Dobrõsh. Millegi võimsa loomine, millegi taastamine ja restaureerimine vajab pühendumist, kaaslaste innustamise oskust ja missioonitunnet: need omaduse olid vahetu käitumisega Mark Rõbakil.

Mark on jäädvustanud ennesõjaaegseid mälestusi, taastanud kultuuri ja mälu, viinud Eesti välja nõukogude narratiivist Eestist kui fašistlikust riigist 1918-40. Mark on tuletanud meelde, et Eestis ei tõlgitud kunagi Hitleri "Mein Kampf"i ja antisemitismi levitamine 1930ndate äärmusluse tõusu ajal Eestis kriminaliseeriti.

Eelkõige taastab Mark Rõbak aga oma ema ja isa kadunud lapsepõlve selles ”erakordses Eestis”, nagu ta ise seda nimetas ja millest 2014. aastal nii Marki kui suursaadik Mall Talveti ning tema abikaasa muusiku Andres Mustoneni eestvedamisel korraldatakse Tel Avivi Ülikoolis seminar pealkirja all ”Erakordne Eesti”. Seminar tõstis esile Eesti juutide kultuuriautonoomiaga saavutatud prvileege kultuuri arendamisel ja Eesti kultuuri rikastamisel. Kohal oli Isidor Levin, kes noore mehena saabus Riiast Tartusse õppima meie ülikoolis ja kelle Saksa okupatsiooni ajal päästis holokaustist tema õppejõud Uku Masing koos abikaasa Eha ja sõpradega. Levin rääkis Tartu Ülikooli ja Leipzigi Ülikooli endise professori ja Tartu Ülikooli juudi õppetooli professori Lazar Gulkovitschi tööst.

Ajaloolased Toomas Hiio, Andres Kasekamp, Anu Põltsam ja paljud teised lisasid sellele päevale oma teadmisi. Mark, kes oli üks kõneleja, jäädvustas hiljem kogu seminari ja selle materjalid Eesti juudi virtuaalsesse muusemi. Õhtu lõppes suurepärase konserdiga, mida juhatas Andres Mustonen. Saalid oli täis, eelarvamused hajusid, kultuurid said üheks. Jäin pärast seminari veel nädalaks Israeli ja Mark tegi mulle ülevaate oma teises kodumaast, tutvustas inimesi, kes on lahkunud enne sõda Eestist Iisraeli, aitas mul koguda materjali uue raamatu jaoks. Mark ütles, et see eestlaste ja juutide kultuuriline koostöö on nagu suur püha.

Mark Rõbak lahkus Iisraeli 1972. aastal koos vanematega, olles 28aastane. Ta tahtis välja sellest valelikust süsteemist. Ta käis Eestis venekeelses koolis ja oli lõpetanud Moskva ülikooli matemaatikuna. Tema sõprusringkond koosnes aga nii eestlastest kui venelastest. Mark Rõbaki eesti keel oli nii perfektne ja väljendusrikas, et ta tundus olevat terve elu elanud Eestis. Marki ema Ruth (sündinud 1913, neiupõlvenimega Golgmann) kasvas ettevõtja peres. Tema ema isa oli Osvami elektripirnide esindaja, ajas laevandusäri, tegi koostööd tekstiilivabrikant Oskar Kilgasega. Mark ütles alati, et tema ema oli enne okupatsioone preili, kes mängis tennist, õppis keeli, käis klubides ja reisis ringi Euroopas. Isa Samuel polnud nii jõukast perest, aga vanaisa oli hinnatud rätsep. 

Avati Eesti juudi muuseum

Iisraelis töötas Mark peaaegu 30 aastat IBMis, 2001. aastal pakuti talle korralikku kompentsatsiooni, et varem pensionile minna. Mark võttis pakkumise vastu, ta oli 57aastane ja otsustas pühenduda Eesti juutide ajaloo ja mälu uurimisele ja jäädvustamisele. Ta alustas internetis. Inimesed hakaksid huvituma ja tooma pilte ja muid materjale. Muuseumi ideedele pandi alus annetuste näol, mõni pensionär andis 10 krooni ja ettvõtjad 10 000 krooni, abiks oli ka vabatahtlkikke, kes on tõlkinud Marki kogutud mälestusi inglise, vene ja eesti keelde.

Muuseum oligi algusest peale kolmkeelne, see avati 2008. aastal Tallinnas Karu 16 ja koosneb neljast osast: Põhiekspositsioonist, arhiivist, lugemissaalist ja virtuaalosakonnast. Muusemi avamisele oli tulnud hulgaliselt vanu juute, kes mäletasid Eesti Vabariigi esimest aega ja mulle näidati muusemi aknast puud, mille president Päts oli nende gümnaasiumi õuele istutanud. Markile oli tähtis  hariduslik missioon. Tema töö oli nagu armastuse sakrament. Teda ärritasid ajalehtede kommentaariumites antisemitistlikud kirjutised. Ta tahtis need vihakommentaatorid kutsuda muusemi, et nad näeksid juudi kultuuri Eesti kultuuri osana ja rikkusena. Kui ta läks Mementosse ühte sugulase fotot saama, küsiti sealt, et kas te kuulsa mõrvari Idel Jakobsoni tegusid ka oma muuseumis kajastate. Ja Mark kajastas seda muuseumi väljapanekus: Ber ­Šoher on süüdi selles, et ta on värvimistöökoja kaas­omanik. Arreteeriti ja saadeti välja Põhja-Uurali laagrisse. Allkiri – Idel Jakobson, NKVD uurimisosakonna juhataja asetäitja.

Ta otsis eestlasi, kes olid aidanud juutidel holokaustis ellu jääda ja jäädvustaska nende nimed.

Gennadi Gramberg, üks Eesti juudi kultuuri eestvedajaid, küsis pärast Mark Rõbaki lahkumisteadet, kust me leiame sarnase missiooniga ja ajaloo ning kultuuritunnetusega inimese, kes jätkaks Marki tööd?! Kultuurid kaovad, kui me neid ja meie eelmiste põlvkondade tööd pidevalt elus ei hoia.

President Toomas Hendrik Ilves tunnustas Mark Rõbaki Valgetähe IV klassi teenetmärgiga. Elu on alati suurem kui surm ja Marki loodu ja jäädvustatu saab elada edasi ainult meie loomingulises tegevuses ja uudishimus elu vastu. 

https://kultuur.err.ee/687997/imbi-paju-jarelhuue-mark-robakile
https://rus.postimees.ee/4431633/skonchalsya-osnovatel-evreyskogo-muzeya-estonii-mark-rybak