1941. a sügisel ja talvel hukati Sonderkommando 1a korraldusel veerand Eesti juudi kogukonnast, ülejäänud olid põgenenud Nõukogude Liitu. Päris täpne arv ei ole teada: Eugenie Gurin-Loov avaldas 1994. a nimekirja 929 nimega, Indrek Paavle 2002. a avaldatud nimekirjas (vt ORURKi sarja 17. köide) on 948 nime, Einsatzgruppe A 1941. a aruandes nimetatakse arvu 963. Juute hukati Pärnus, Tartus ja eriti Tallinnas. On võimalik, et ligi pooled neist hukati väljaspool Eestit: pärast sõda Saksamaal tunnistas Julgeolekupolitsei ja SD ülem Eestis Martin Sandberger, et umbes 400 Eestist pärit juudi naist ja last viidi Pihkvasse ja lasti seal maha 1941./1942. a talvel. Teadaolevalt hukati 207 juudi meest Tallinna Keskvanglas, 53 juuti Tartus, 137 Pärnus.
1942. a septembris toodi Eestisse kaks ešeloni juudi vange. Esimene ešelon toodi Terezini (Thereisenstadt) getost, teises ešelonis olid põhiliselt Saksamaalt pärit juudid. Nende jaoks rajati Jägalasse endise eesti sõjaväe suurtükigrupi baasi koonduslaager. Andmed ešelonide koosseisu kohta on jälgitavad Saksamaa arhiivimaterjalides. Kokku saabus 2100–2200 vangi, kellest 1600–1700 hukati Kalevi-Liiva polügoonil juba saabumise päeval. Ülejäänud rakendati tööle. Haigeid või laagri juhtkonnaga konflikti sattunuid hukati Kalevi-Liival ka järgnevate kuude jooksul. Kokku hukati Kalevi-Liival umbes 2000 inimest, s. o. enamik Eestisse toodutest. Lisaks hukati sealsamas ka umbes 100 mustlast. Laager suleti 1943. a septembris, allesjäänud vangid viidi Tallinna Keskvanglasse. Jägala laager allus Eesti Julgeolekupolitseile (ülem Ain-Ervin Mere) ja rajati Julgeolekupolitsei ja SD Eestis IV osakonna (ülem Heinz Bergmann) järelevalve all. Laagri ülem oli Aleksander Laak. Täna Kalevi-Liival oleval mälestusmärgil olev ohvrite arv 6000 tugineb ilmselt 1960. a-te alguses Eesti NSV-s korraldatud nn Gerretzi-Laagi-Viigi-Mere protsessi materjalidele.Ehkki juurdluse käigus jõuti samuti järeldusele, et hukatuid oli umbes 2000–3000, kirjutati kohtuotsusesse 1944. aastal tegutsenud niinimetatud ENSV Erakorralise Komisjoni pakutudarv "üle 5000". Protsessi materjale säilitatakse täna Eesti Rahvusarhiivi Riigiarhiivi Eraarhiivide osakonnas (fond 129, säilitusühik 28 653, 19 köidet ja 2 järelevalvetoimikut).
1943. a sügisel toodi Eestisse umbes 10 000 juuti Kaunase ja Vilniuse getodest, mõnedel andmetel ka Riiast ja Bystritzast Transilvaaniast (vt M. Dworzecki, Jewish Camps in Estonia 1942–1944, Yad Vashem 1970), kes rakendati peaasjalikult põlevkivitööstuses (Baltöl GmbH), kuid ka teistele töödele. Kõik juudi vangid koondati Vaivara koonduslaagrisse (Stammlager K.L. Vaivara). Vaivara koonduslaagri komandatuurile alluvaid töölaagreid avati ja suleti Kloogast Petseri ja Narvani ja Kiviõlist Põhja-Lätini vastavalt tööjõuvajadusele ja rinde liikumisele kokku vähemalt 20 kohas. Laagripunktide loetelu on järgmine: Auvere, Aseri, Ilinurme (kas Ilistvere või Illuka?), Ereda, Goldfields (Kohtlas), Hungerburg (Narva-Jõesuu), Vaivara (2 laagrit: raudteejaama lähedal ja utmisvabriku juures), Viivikonna, Jõhvi, Lagedi (2 transpordi-vahelaagrit juulist augustini ja augustist septembrini), Narva (E. Gurin-Loovi andmetel on see koht tänapäeval Venemaa pool piiri), Sonda, Soski, Putki, Kunda, Kuremäe, Kiviõli, Klooga (harulaagrid Laokülas ja Paldiskis), Kukruse, Petseri ja Kudupe (Põhja-Lätis). Vaivara koonduslaager allus SSi Majanduse ja Halduse Peaametile (SS-WVHA). Laagri ülem oli Hans Aumeier, laagriülema abi Josef Philipp Brennais ja laagri arst Franz von Bodman. Tänu viimase kuuaruannetele, mis jäid Eestisse (Ajaloomuuseum, D fond 152-2-40) on vangide arv ja suremus laagris jälgitav 1943. a septembrist kuni 1944. a juunini. Bodmani raportit on uurinud ja selle inglise keelde tõlkinud Eesti komisjoni liige Nicholas Lane Ameerika Juudi Komiteest.
1944. a suvel alustati Vaivara laagri evakueerimist Saksamaale. Evakueerimise ajal osa vange hukati. Täpsed arvud puuduvad. Uurija Riho Västriku hinnangul hukati või suri umbes 10 000-st 1943. a Eestisse toodud vangist ligikaudu pool (nende hulgas 1800–2000 Kloogal 19. septembril maha lastud vangi). Ülejäänud evakueeriti Saksamaale, enamasti Stutthofi koonduslaagrisse. Komisjoni uurimisrühma käsutuses on materjalid 1944. a 6. augustist kuni novembri lõpuni Eesti ja Läti sadamatest välja sõitnud laevadele pandud isikute arvu kohta. Kuid vangide puhul ei ole alati eristatud juudi vange teistest vangidest, sõjavangidest ja nn Geheimnisträger’itest. Erandina on 14. augusti kohta märgitud, et siis oli Tallinna sadamas laevadele laadimiseks valmis 5000 juudi vangi.
1944. a toodi Tallinna Keskvanglasse umbes pooled 878-st juudi mehest, kes 1944. a mais Prantsusmaalt küüditati ja lõpuks Ida-Euroopasse jõudsid. Osa nendest lasti maha Leedus. Keskvanglasse paigutatud prantsuse juudid lasti maha Tallinna lähedal.
Toomas Hiio, Meelis Maripuu http://www.kul.ee/index.php?path=40&DocID=215
Inimsustevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus
Vt. ka http://www.historycommission.ee/
No comments:
Post a Comment